Ma ei olnud varem iialgi oma elus restoranis käinud. Jah, alustuseks ütlen, et kõik on õpitav, kuid mõnele matsile lihtsalt ei sobi teatud kombed ka isegi mitte õppimiseks, kui ta ei oska seda välja mängida. Istusin lauda, ootasin menüüd. Tuli rõõmsa pilguga kelner, kes andis mulle valiku ette, kuid soovitas tungivalt peakoka poolt tehtud pearooga. Valik menüüs on ju suur, aga valida nagu aega endal ei olnudki, või ei tohtinudki. Ei saanudki.
Ta kulmud ütlesid, et võta see pakkumine vastu, aga mu maitse-eelistus kippus tellima ikkagi seda mida enim olen harjunud, ehk siis ikkagi sinna kala- ja kanaroogade suunal. Kelner kaotas hetkeks oma enesevalituse ja ütles, et enne ei tea kui ei proovi uusi asju.
Ma ei vaidlenudki selle fakti üle, sest nii see on tõepoolest, aga pigem oli asi selles, et kelner seda mulle peale püüdis suruda, see ideoloogia kui selline vaba valiku mõjutamine oli minu jaoks juba korralik kõhutäis omaette.
Ma siis lülitasin oma ego, oma ideoloogiad ja mugavused välja, see mida mina ise oleksin soovinud tulla siia tegema ja proovima luhtus, aga ma sellegipoolest andsin võimaluse kelneril ennast hästi tunda, ma ütlesin, et ma võtan siis heameelega selle peakokaroa, mida ta nii meelsalt mulle peale määris.
"Ma tean mis Sulle parem on!", ütles kelner kui olin küsinud, et "Äkki ma tean ise, mis mulle hea on?". Võibolla ma olen selline organite gurmaan, et sooviksin kopsu ja maksa, nii et kops on üle maksa.
Iga liigutus siin oli kui malemäng ma ütlen. Asi oli kaugel sellest mida olin ette kujutanud. See kelner oli algusest peale harjunud serveerima Sulle seda mis teda ennast häiris. Tee oma käik, võta lonks vett.
Kui roog lauale saabus, oli kelner näpp püsti ootamas, et ma maitseksin seda ja ütleksin talle, kui õigus tal oli selle valiku osas. Ma siis proovisin... ma hakkasin lõikama tükki lihast, kelner ütles, et niimoodi ei lõigata seda liha vastukiudu... ma siis surusin oma alanduse alla, sest laua taga oli veel ka mu sõbrad, kes pidid nägema, et ma ei oska isegi elementaarseid kombeid käsitleda.
Püüdsin uuesti, veelkord omamoodi lihtsalt selle kahvli näppude vahele võtta, aga ta tungivalt siis näitas, et seda liha peab lõikama hoides nuga nii ja kahvlit naa ja täpselt selliselt... hea küll, meistrimees teadis, ma siis tegin...kuigi mul oli mugavam endamoodi, aga pea-asi, et töö tehtud saab... tema moodi.
Kui lihatükk hambus, hakkasin seda närima, närisin seda ilmselt samas taktis nagu kelneri pilk kui ta mult ootas kinnitust, et tema oli teinud minu eest suurepärase valiku. Ma mõtlesin, et mida ma ikka jauran siin, et kiidan ära... neelasin liha alla ja hakkasin juba tänama, kui kelner ütles, et nii kiiresti ei tohi liha alla neelata... peab närima... kurat, mul oli tunne, et ma lämbun ära... mitte liha kätte, aga selle liigse tähelepanu kätte.
"Ma ei ole näinud, et sa oleksid vett joonud piisavalt liha kõrvale", ütles kelner... aga võibolla ma olin seda joonud kui teda polnud just siin laua ümber passimas. Kõike igat liigutust pidi ta nagu teadma ja vaatlema oma kullipilguga, iga pilk oli kui käik malelauas. Ma tundsin, et see siin ei ole enam pelgalt see mida ma tulin siia tegema. Kas ma olen äkki talle midagi teinud ise? Või on temal endal hoopis midagi hinges kraapimas ja ta ei oska abi küsida.
Ma siis oma peas hakkasin mõtlema, et see kelner ise tahab olla kirglik kokk ja sellepärast ta nii sillas selle kõige pärast ongi äkki, või siis ta on lihtsalt kirglik nautleja, kes tahab, et asju nauditakse. Naudinguid peale suruda aga ei tohiks, kuid ma mõtlesin, et uurin esmalt millise inimesega on tegu, et ma oskaksin oma seisukohta võtta.
Küsisin kelnerilt, et kas ta on mõelnud ise olla siin kokk, ta vastas, et ei kokk siin oma tema isa ja tema üritab lihtsalt teha suurepärast tööd, et tema isa asjad saaksid parimalt tehtud. Ma siis küsisin, et kas võimalik, et klient ise siis võib oma nägemise järgi seda liha lõigata, närida ja nautida, peaasi, et liha söödud saab ja kõik rahule jäävad.
Kelner ütles, et nii ta polegi selle peale varem mõelnud. Ma siis käisin talle võimalikult viisakalt välja idee, et nii see ju võiks olla? Ta ütles, et tema teab paremini mis minu jaoks hea on, paremini kui mina ise. Selged pildid, teadsin kohe kuidas oma seisukoht võtta. Hakkasin kiitma ja ülistama kelnerit, et tema teadis mida mulle soovitada, kuidas seda nautida ja kuidas olla tänulik. Tundsin end küll veidi alandatult, aga samas vabastavalt, sest äkki nüüd saab sellest kelnerist veidi rahu, et tellida magustoit ja veidi lõõgastuda ka. Kelner oli egomaniakk.
Kui magustoit sai tellitud kergelt, sest olin kelnerit ülistanud ja ta oli minu suhtes veidi vabameelsem, siis kui alguses tundus, et vahukoor kinga sees tundub mõnus pehme, siis tegelikuses see on rõve ja ebamugav. Teisisõnu, Sa võid süüa väga head hõrgutist tundes, et suulagi on kui soolakoopad. Mitte mingit naudingut. Ainult see tungiv jälgimine.
Oleks võinud salvakaga lusika puhtaks ka lüüa, aga tundsin, et parem nuuskan selle sisse ühe korraliku klimbi näitamaks kuidas ma ennast tunnen pärast seda kõike kui minu eest teadi paremini otsuseid teha.
Detailidesse laskudes, mina oleksin tahtnud seda liha süüa selliselt, et raseerida seda väga õrnalt nüri noaga, puistanud sinna veidi soola ja pressinud sidrunimahla... lasknud lihal pehmeks minna, siis veidi seda kraapida kahvliga ja seejärel korranud protsessi kuniks see liha oleks olnud pehme kui pardisulg. Seejärel oleksin ma selle bensiiniga üle valanud ja põlema pannud.
Ma tahtsin siit restoranist lihtsalt juba minema minna, aga ma olin nõrk ja karkudeta. Ometi ma mõtlesin välja kuidas kelner samasse olukorda viia ja kutsusin lõpetuseks mõned pitsid kangemat laua taha jooma ja sellest väljusin võitjana mina, sest kelner sai joodud laua alla ja karkudeta oli sellel korral tema. Mina lahkusin sirge selja ja parema enesetundega restoranist esimesse rämpstoiduputkasse käteplaksu lööma ja tantsima vihmatantsu.
Ma võin süüa tinti ka piiblist nagu tulnukas, aga selleks peab see piibel minu käes olema. Kui keegi neid sõnu maha hakkab mulle sealt lugema, siis mul ei seedi see tint ära enam mu peas.
Muidugi lõpetuseks ütlen, et super kogemus, aga ei iial enam. Maitsed on erinevad, mõnele ei sobi lihtsalt pulkadega suppi süüa. Minu maitse võttis maitselagedus. Tänan selle meeldivalt avardava kogemuse eest, edasipidi pigem söön nuudleid, kui käin aristokraatlikes õukonnarestoranides söömas. Täpselt nii geikas see kõik mulle oligi, kui siin väljendasin ennast... ei sobi ikka see kui keegi Sinu elu kontrollida üritab, see on veidi hullumaja laks minu jaoks. Hullumajas saab muidugi sardelli ja kohviube jahvatada nii palju kui seda soovid, aga seal samamoodi on kruvidekeeraja kellegi teise käes.
Siis kui tahad liblikaid lendamas näha, ei tohi neil tiibasid küljest kakkuda. Ja kui satud hullarisse, siis kindlasti ei tohi minna ja öelda arstidele, et metallkeerisega torxotsikuga kruvid vedelevad põrandal.