See ei ole nüüd väga särav ja põhjapanev avastus, et ma saan iga päev järjest vanemaks. Aga on üks päev aastas, mil ma saan korraga 365 päeva vanemaks. Seda päeva tähistatakse sünnipäeva nime all. Sina lähed siis vanaema käest kingiks saadud sajasega Venusesse aga mina panen musta lindikese meie kortermaja riigilipu külge (tunnistan, et see on minu ja ühistu esimehe suhted veidi segaseks ajanud) ning heidan pilgu korraks üle õla. Millega ma siis viimasel aasta hakkama sain? Mu viimane sünnipäev tegi minust Rahakratt 3.0 versiooni. Jah, nüüd olen 30. Ja hakkama pole suurt millegi märkimisväärsega saanud. Kurat, kas annab veel keskmisem eestlane olla?
Kui 2.x versioonis sai veel lapsepõlve teeseldud, siis nüüd on juba imelik marraskil põlvedega ema juurde joosta ja briljantrohelisena tööle minna. Tuleb võtma hakata – vastutust. Ja mitte pitshaaval.
Ma räägin natuke oma taustast, et pilt Rahakratist võimalikult täpne oleks. Samas siiski piisavalt anonüümne, et ma homme oma väljaütlemiste pärast tööl laual valget paberit ei leiaks. Minu nimi on Rahakratt. Passis on see nimi muidugi ilusamal kujul. Nagu ka mu pilt. Sellest on tõesti kahju, et ma ennast eksponeerida ei saa – ma olen üle keskmise kaunis. Kui ma oleks tüdruk, siis ma kutsuks ennast kohvikusse. Mul on töö, kodu ja kõrgharidus. Keskmisele eestlasele omaselt enamus ajast suunurgad allpool, varbad külmad ja rahakott tühi. Ma olen igati keskmine ja mitte kuidagi halvem ega parem kui sina.
Ma töötan ühes ettevõttes koos ülejäänud paarikümne inimesega – meie ülesanne on omaniku unistusi ellu viia. Mitte enda omi. Olla usinad terrakotasõdalased, nühkida hiirt vastu lauda ning pühkida näost äng ja kaamos, kui ülemus tuppa astub. Me oskame väga hästi teha nägu, et jube kahju, et tööpäev vaid 9-17 on. Hea meelega teeks veits veel. Sajandiksekundiga suudame ette manada näo nagu oleksime janus taimed ja ülemus meie kauaoodatud veetopsike. Kuigi ma võin pea anda, et sa ei paneks tähelegi, kui meie firma homme tulnukate poolt koos maja ja juurtega välja kiiritataks ja ära viidaks. Hea krundi peale hakkaksid muidugi ühisrahastajad kohe valimatult pappi pritsima, see oleks tõenäoliselt ainus reaktsioon meie kontorihoone kadumisele.
Kõige põnevam koht tuleb nüüd, sest siin saad sa teiste raha lugeda.
Mu palk on keskmiselt tuhat eurot kuus. Kätte. Olen teinud korduvalt ettepanekuid seda tõsta. Mind pole kuulda võetud. Olen teinud ettepaneku, et siis ei tõstaks aga annaks sama palka tihedamini. Ka sellega pole nõus oldud. Oleme siis teinud kompromissi, et ei tõsta ega maksa ka tihedamini. Win-win. Tööandja on rahul ja mina olen rahul. Olematu.
Seetõttu teen ma iga kuu veel 17+x asja, mis tekitaks rahakotis lisakõlinat. Kõlinast rohkem teretulnud on muidugi lisakrabin. Mu eesmärk on iga kuu tuua koju 1500 eurot netopappi. Tänapäeva Eestis ei olegi see nii _________ (sisesta omadussõna vastavalt oma arusaamale, näiteks “kerge”, “raske”, “palju” vms). Mina lähen valikuga “kerge”. 9-17 töö kõrvalt nõuab see leidlikkust, juudi mentaliteeti ja/või käsitöö oskust. Lisaraha teenimise võimalustest hakkan samuti siin rääkima.
Õnneks ei ole mul võlgasid. Hetkel vähemalt. Kuid iga kuu pean tasuma kümnist neile, kes mind selle blogi tegemiseks vajalikuga varustavad: elektrifirmad, toidupoed, netipakkuja, ühistu esimees (see, kes lipunalja ei mõista) ja mõned veel. Lisaks on mul kulutu… vabandust, kass nimega iPhone, kes on saanud oma nime selle järgi, et pean talle iga kuu süüa ostma ja täpselt tema toidu eelarvest saaksin endale viimase malli Õunatoru liisida. Järjest enam olen aru saanud, et mu karvane iPhone on tegelikult isegi ägedam ja ei vaja nii tihti vahetamist uue mudeli vastu.
Minu teine suur rahalõhnaline siht on iga kuu pool oma netopapist vanaema sukasäärde viia. Õnneks elab ta kaugel külas ja sukad on keskmise Eesti vanaema kombel nii augulised, et peenramaal koogutades oleks tal raha rida taga. Seega proovin leida muid mooduseid selle summa taignaks tegemiseks ja mõnda ahju torkamiseks. Ahi võib olla Balti börs. Või mõni P2P ärimudel. Või kinnisvara. Või hoopis midagi neljandat.
Ma näitan iga kuu täpselt, kuhu mu raha läheb, kuidas (kas?) Rahakratt seda tagasi toob ja mida teha selleks, et minu raha mind ja sinu raha sind teenima hakkaks. Kuidas leidlikkust kasutades ühest otsast lisaraha teenida ning teisest otsast seda kokku hoida. Minul suuri andeid ei ole (aitäh, vanemad, “hea” geenipanga eest), seega tuleb eriti leidlik olla.
Loomulikult on paljud mu hobid sellised, mis raha välja ei vii. Üks neist on lugemine ja taaskord võidad sellest sina – ma kirjutan ülevaateid ja soovitusi raharaamatutest. Või mõnest muust väga inspireerivast raamatust, mis annab hoogu oma elu peremeheks olemisele.
Miks ma seda teen? Ma tahan näidata, et tegelikult on ka keskmisel eestlasel võimalik ise ennast nii ära majandada, et soovi korral ühel hetkel sandaalid (ja sokid! Mäletad, keskmine eestlane, ikkagi?) ning maika seljakotti visata ja oma unistusi taga ajada. Sinul võib olla selleks mõni muu moodus ja see on ok. Võibolla tahad sa lihtsalt oma vanamoori kuu peale saata ja mingi värskema tootega uut elu alustada? Ka see on ok. Võibolla oled sa kirglik kalamees ja saadaksid ka oma ülemuse pikalt, et ritv käes päevad läbi võsas passida ja borrelioosiga flirtida? Samuti okei. Püüdsin natuke oma mõtet selgitada vaid.
Hakkame pihta, mina kirjutama ja sina jälgima – kui teema sulle korda läheb, siis leave a reply ja ütle tere. Tsiteerides minu mentoreid Kreisiraadio ärimehi Kree Tiit ja Tee Peet, siis: “Big money good!”
