"Narkootikumid ei ole sulle head,"
ütles mu ema mulle kunagi ammu.
Ja siiani vaevan ma oma pead,
miks liiga suureks osutus
tema viimane annus.
Ta oli kui ingel kukkumas sillalt,
ja mina seda kaugemalt, pilvelt, jälgimas...
Seisin ma seal väga-väga pikalt
ning ühel hetkel leidsin,
et olin elust nälgimas.
Jätame nüüd ridu vahele,
ma ei taha ise ka teada, mis juhtub.
Saada mind ühele üksikule saarele,
sest siis ei pea sa kuulma mu nuttu.
Kaksteist aastat olen siin ilmas elanud
ning umbes kuuskümmend on jäänud.
Ma loodan, et keegi teine eales pole palunud,
et temagi elu
nii lühikeseks
jääks.