Ma arvan, et sa ei taha mind sellises seisus näha.
Samas ma loodan, et just sina vaatad minu poole.
Mu hääl on kähe ja minu ette on asetatud reha,
kuhu astun ma igatahes jalaga peale.
Selles suhtes, et kõik on tegelikult korras.
Või vähemalt seda ma olen pidevalt sulle öelnud.
Ja samas tahaksin ma elada Eestist kaugel,
Norras,
kuid ära kolida ma pole söandanud.
Kaugemale ma ei taha sinust minna
ja ma ei arva, et seda tahad sinagi.
Aga kas sa ühel ilusal suvepäeval viiksid mu sinna,
kus sinusse armusin minagi.
"Minagi" ütlen ma, sest
sinusse armus ka ümbritsev mets,
mis vohas nii võimsalt igas võimalikus suunas
ning meid oma rohelusega lummas.
Ma arvan, et ma nüüdseks olen lõpetanud.
Ma luban, et ma sulle enam ei helista.
Ma ei ole varem niimoodi võpatanud,
sest minu taga seisidki
sina.